Külm pole enam kaugel

Kõledad sügisilmad on tulekul. Puudel jääb lehti järjest vähemaks, loodus valmistub talveks. Seda teevad ka metsloomad.

Rästikud on oma urgudesse pugenud, sest olen viimastel päevadel just nende elupaigas metsanoorendikku hooldanud ega pole kordagi ühtki roomajat enam näinud. Suvel jätkus rästikuid isegi üle kraavi teele. Kunagi aastaid tagasi, kui külamees aitas mul sealset kultuuri hooldada, tundis ta järsku, et miskit on jalus. Vaatas siis – rästik oli end kerinud ümber kummiku sääre. Nüüd toimetan ise just samas kohas ja mõtlen, et millise kännu all võiks talvine ussipesa küll olla.

Aina sagedamini juhtun õhtu eel metsast tulles nägema põldudel metskitsi. Ühes nurgas on ema kahe tallega ja teises kaks sokku, neist üks suuremate sarvedega, teine lühematega. Kuna metskitsedele pole juba kolm aastat jahti peetud, siis ei torma nad autot nähes enam ummisjalu põllult metsa, vaid tõstavad korraks pea ja söövad edasi. Harimata jäetud ohakapõld pakub nii toitu kui varju. Praegu on vaja usinasti talviseid jõuvarusid koguda.