Külm

Auto tegi esialgu käu-käu, siis tuli mootorile elu sisse. Eks külma oli öösel ikka tublisti.

Tegin taas sõidu metsa ja ka sookure otsingutele. Eelmises blogiloos kirjutatule lisan seda, et eile oli kurg endiselt samal kellaajal samas kohas söömas. Toiduks on kiletunnelitesse pandud muljutud teravili, mida farmi lehmadele jõusöödaks antakse. Oli näha, et kilesse on mõned augud toksitud, kustkaudu vilja välja pudiseb ja seal sookurg seda sõigi.

Küsisin tuttavalt agronoomilt, et kuidas vilja säilitatakse ja kas midagi lisatakse. Tema sõnul kasutab nende ühistu konservandina Soomest ostetud happesegu, soolasid selles ei ole, samas ei teadnud ta, millist tehnoloogiat kasutab see farm, kus sookurg toitumas käib. Küsimuse mõte oli, et milliseid säilitusaineid vili sisaldab ja kas need linnule ohtlikud võivad olla.

Kuna kurge kohal polnud, siis käisin söögikohta lähemalt uurimas. Lumel oli nii kure kui ka teiste väiksemate lindude jälgi. Kaigaste otsas kiletunneli kohal rippusid varesepeletid – plastikpudelitest ja kiletükkidest meisterdatud röövlinnukujud, et augutoksijaid eemal hoida.

Sookurg jäi leidmata, seevastu nägin kaht metskitse sealsamas farmi juures, 50 m talumajast, kus aia taga klähvis kitsesid märganud koer. Teele pudisenud viljajäägid olid meelitanud kohale suure parve talvikesi, kümmekond kodutuvi, kamba vareseid ja harakaid. Tagasiteel oli ühe külamaja metsatuka juures põllul neli kitse ja enne suurele teele jõudmist veel kolm. Ühel päeval nähtud 9 metskitse oli minu jaoks selle talve rekord. Kõik nad elutsevad inimeste lähedal, mitte metsas.