Otsisin veel viimast rohelist, sest peagi katab lumi kõik sügislehed ja mustuse, rõõmustab suusarahvast ja loodusfotograafe. Jõe kaldal vana talukoha aianurgas piilub lume alt roheline igihali. Õige väheke on temast alles jäänud, sest mõni talv tagasi, kui oli paks lumi ja pakane, kraapisid metskitsed ta lume alt välja ja sõid suuremalt jaolt ära. Läheb aastaid, enne kui taim suudab end endistesse mõõtmetesse laiali ajada.
Ma pole eriline lume nautija, sest sellega kaasneb palju tüli ja ajakulu. Laupäeval sain tubli tüki noorendikku korda, sest õhuke lumi seda tööd veel ei seganud. Õhtul koju sõites oli hea tunne, et vähemalt korraliku kõhutäie olin tööga ära teeninud.
Tänased looduse märgid andsid aimu, et tõepoolest läheb külmale. Kui hommikul köögiaknast välja vaatasin, nägin linnusöökla all nelja pasknääri tihastelt pudenenud teri otsimas. Äkki lendas nende juurde põõsa alla veel üks tugeva nokaga tegelane, pasknääri mõõtu, aga lühema sabaga, ja valged täpid mustas sulestikus. Mänsak! Tavaliselt ikka metsade ja sarapike elanik. Enamasti näeb teda kõrgel puul, mitte maapinnal. Hilissuvel, pähklite korjamise aegu, teeb ta metsas hästi käredat valju häält. Justkui oleksid kõik metspähklid tema omad ja teised hoidku eemale :) Koduõues poleks teda küll osanud oodata. Ilmselt ei usaldanud ta siiski kauemaks kaema jääda ja oli peagi õuest kadunud.
Lõikasin pundi kuuseoksi ja katsin nendega roosid kinni. Eelmisel talvel polnudki erilist katmist vaja, sest enne külma tuli lumi maha ja piisas, kui kühveldasin roosidele kõvasti lund peale. Külm ei pääsenud ligi. Tänavu vist teeb enne lund krõbedat külma ja siis on vaja katta.
