Pärnjõe küla rahval on nüüd oma sookurg, kes veedab talve farmi ümbruses. Käisin teda eile otsimas, sest mulle helistati, et pidavat sealkandis liikuma. Ei juhtunud nägema. Täna nägin.

Kirjutasin talvituma jäänud sookurest ka valla lehte ja kui eile seal lauda juures tiirutasin ning lõpuks farminaistega juttu ajasin, siis oli neil esimene küsimus, et kas otsin kurge. Olid lehest lugenud. Naiste sõnul elab kurg pidevalt lauda juures. Nad olid talle veidi muljutud viljateri puistanud ja heinaküüni ukse ööseks paokile jätnud, kui linnul peaks tulema soov heintele puhkama minna. Ka käivat sookurg silohoidla juures, kust töömehed loomadele silo võtavad.

Püüan kure elukäiku jälgida, sest märkasin teda ju kõigepealt oma maadel jõe ääres, kui teised linnud ammu ära lennanud olid. Juba on kogunenud suur hulk inimesi, kes kurge on näinud ja teavad tema liikumistest rääkida.

Täna

tiirutasin ka küla ja farmi kandis ringi ning märkasin lauda juurde viival teel maas viljateri, mis sööda vedamisel sinna pudenenud. See on täiesti sobilik linnutoit. Musträstas askeldaski tee ääres. Lõpuks nägin ka kurge ennast. Söödahoidla seina ääres olid heinarullid ja seal ta maast üht-teist nokkis. Jälgisin lindu eemalt autoaknast ja tegin mõned fotod. Päike küll paistis, aga sookurele langes hoone vari. Külma oli rohkem kui 20 kraadi ja nii ta tõstis aeg-ajalt üht ja teist jalga kõhu alla sulgedesse sooja. Loodame, et peab veel vastu.