Kus mets lõpeb ja algab soo

Siit 7-8 kilomeetri kauguses on üks selline paik, kus väheke kõrgemal kasvava kuusiku kõrval maapind langeb. Korralikku metsa allpool enam näha pole, algab madalsoo. Selliseid künkaid ja lohkusid on sealtkandi metsades rohkesti ja kõik nad on pärit jääajast.

Metsast leiab ka ühe toreda veekogu, kuhu suubuvad kuivenduseks tõmmatud väiksed kraavid. Pilti vaadates jääb vasemale poole kõrgemal asuv kuusik, paremale aga soostunud ala, kus praegu näeb paistmas kahkjaspunase sõrmkäpa õisikuid, vee piiril aga soomadara väikseid valgeid õisi. Üleval metsaserva veerel aga valendab puudealune õitsvatest uibulehtedest.

Olen selles kohas käinud paari aasta jooksul vist neli korda ning kolmel neist üritanud soise kalda veepiirilt pildile saada ühtesid isevärki punaseid õisi. Viimasel korral läks see enam-vähem õnneks ja siin ta on – soopihl. Ilma abi küsimata ma tema nime poleks teadnud. Soodes käimine on kogu aeg jäänud vaid sügisesse, mil jõhvikakorjamise aeg kätte tuli. Selleks ajaks aga on taimed puha ära õitsenud, silm otsib siis marju või seeni.

Soopihl on selle poolest omapärane, et tupplehed ja kroonlehed on mõlemad üht värvi purpurpunased. Nii meelitavad õied tolmeldajaid paremini ligi.

Sellest paigast ära tulles sattusin ööviiuli ehk kahelehise käokeele kasvukohale. Neist aga juba järgmises loos, koos piltidega.