Eestis esineb looduslikult kaht liiki kuslapuud – harilik ja sinine. Aedades võib olla liike rohkemgi, tuntuim vast on lõhnav kuslapuu. Teda kasvatataksegi õite hurmava aroomi pärast.

Ambla metsas jäi harilik kuslapuu silma just tumepunaste marjade pärast. Kuslapuule on iseloomulik, et marjad kasvavad kahekaupa külgipidi koos. Süüa need ei kõlba, natuke mürgised.

Hariliku kuslapuu lehed on altpoolt kaetud tihedate peente karvakestega, leheroots on vaevumärgatavalt lilla tooniga. Kuslapuupõõsas on tihe, võib kasvada inimesest kõrgemaks ja tema põimunud okste vahele armastavad linnud oma pesi ehitada. Metsameeste silmis on kuslapuu tüütu laiutav põõsas, minu metsas esineb teda siiski nii vähe, et ei jää kusagil jalgu.

Sinist kuslapuud pole ma metsas seni veel näinud, ehkki mõnel pool Eestis on ta olemas. Tuntum on ta Siberi rahvastele ja soomlastele. Sinise kuslapuu marjad on söödavad.

Soovitan soojalt neid raamatuid koju osta, eriti kui on lapsi või lapselapsi, kellele need tulevikus jätta. Teadmisi loodusest ei saa kunagi liiga palju.


Paar sõna ka ühest raamatusarjast „Roheline Eesti“, mida annab välja kirjastus Varrak. Vähehaaval koguneb minu riiulisse neid juurde. Ilmunud on Eesti röövlinnud, Eesti orhideed, Eesti päevaliblikad, Eesti imetajad ja Eesti metsamarjad. Selles viimases on ka kuslapuust juttu. Minu arvates on kogu sari suurepäraselt koostatud – teave iga liigi kohta kergesti leitav ja tavalise loodusesõbra jaoks ka üsna põhjalik, lisaks palju suurepäraseid värvifotosid.