Jaanituledel ei käinud, hea oli kodus olla, vaikselt. Üle tee majade juurest kostis rahvalikke laule. Eks elu jooksul ole saanud pidudel käia küll ja rohkem. Olin kõik neli päeva kodus, nokitsesin niisama aias või kasvuhoones. Maasikaid saab ülepäeviti korjata. Neid tuleb praegu süüa nii palju kui mahub, ükski moos ei kaalu oma aiast värskelt nopitud marja väärtust üles.

Metsas käisin päev enne jaanilaupäeva ja sõitsin läbi kõik lemmikpaigad. Üks eesmärk oli üle vaadata käpaliste teadaolevad kasvukohad, samas jälgida ka linnuelu.

Kas jäin oma käimisega hiljaks või on asi milleski muus, kuid tavapärastes orhideeliste kohtades nägin vaid paari üksikut balti sõrmkäppa, teisi liike polnud. Välimuse järgi otsustades on pildile jäänud balti sõrmkäpp pigem oma õitsemist lõpetamas. Eelmistel suvedel oli samadel kraavikallastel neid ikka palju. Äkki ei meeldinud käpalistele need suured palgivirnad, mida talvel kallastele ladustati või pole seekord lihtsalt orhideede aasta, ei tea. Näiteks laialehise neiuvaiba rulli keerdunud lehtedega vart pole ma tänaseni näinud nina mullast välja ajamas, ehkki juba peaks.

Küll aga on metsateedel ja sihtidel soojaga liikumas palju liblikaid. Suurtest liikidest nägin kõige rohkem haavalumikuid, kelle tiiva siruulatus küünib 8 cm kanti. Tahaksin näha veel aasta liblikat, valget mustlaik-apollot. Teda ma ei tunne, olen vaid lugenud ja pilte vaadanud. Kiirelt lendavaid valgeid liblikaid nägin metsaserval päikse käes küll, kuid taimedele peatuma neist keegi ei jäänud. Kuidas ma siis saaksingi teada, milline neist suur valge apollo võiks olla, kui liblikat päriselt näha pole õnnestunud. Seevastu suured tumedad haavalumikud lubavad inimest enda lähedale küll.