Olen kogu oma lapsepõlve ja noorusaja mäletanud kodumetsas üht vana kuusikut kui suurepärast võiseenekohta, kuni see kolhoosiajal 70ndate teises pooles maha raiuti. Kui kuusikut enam polnud, polnud ka mul sinna asja, sest elu, töö ja laste sünd olid mind sünnimajast mujale viinud. Muutused üle elanud metsaga asusin taastutvust looma ja vanu mälupilte kokku viima alles 90ndatel, kui uuesti isatalu maade omanikuks sain.

Pärast maade tagastamist kasvas selle kuusemetsa lageraielangi ühes osas juba uus kuusenoorendik, mille kohalik abielupaar oli kolhoosi ajal istutanud ja mis vajas hädasti valgustusraiet. See sai seal ka tehtud ja mõne aasta möödudes veel teinegi noorendiku hooldus.

Kuusenoorendikuga on kõik hästi, istutatud kuused kasvavad ja mõne kase jättis noorendiku hooldaja ka sisse. Praeguseks umbes 30-aastane noor mets. Võiseened pole siiski tagasi tulnud. Nagu ühes loos varem ütlesin, tahavad need seened vanu kuuski enda lähedale.

Aga samas kõrval jäi omaaegse kuusiku lageraielangi ääres peaaegu hektari suurune kitsas riba kolhoosiajal uuendamata. Kas said taimed otsa või saadeti istutajad mujale tööle, ei tea.

Sellest kohast ka juuresolev pilt. 95% hall lepp, natuke toomingat ja paar kuuske. Naadi kasvukohatüüp. Toomingavõsa ja muud risu oleme vahepeal vähemaks puhastanud, et lepad valgust saaksid. Kena lepik tuleb.

Minu järeldus on selline, et ilma istutamata ei uuene põline metsamaa iseenesest küll samaväärsete puuliikidega. Mõnel juhul võib natuke kaske tulla, aga minu metsa näitel pole viljakas kasvukohas peale halli lepa ja toominga küll midagi muud kasvama hakanud. Seepärast olengi väga skeptiline selliste hoiakute suhtes, mis väidavad, et uus mets kasvab mahavõetu asemele nagunii, ka ilma istutamata. Aga millised puud? Ja kui kaua sellise metsa kujunemine aega võtab, kas 25 või 50 aastat?