Paar päeva on käinud minu metsa kõrval asuval kinnistul lageraie ja äsja jõudis kohale ka väljavedaja. Pinnas pole korralikult läbi külmunud, veotee kulgeb minu metsa äärt mööda, kus ühes kohas on päris pehme koht, mida kohalik külamees igal aastal jõudumööda täita on proovinud. Tema käib sedakaudu oma metsas küttepuid tegemas ning teeb seda alati vaid külmunud maaga. Kohalike naabritega pole kunagi mingeid arusaamatusi olnud ja ehkki metsafirma asjamehed tundusid ka mõistlikud inimesed olevat, kes endale liigseid probleeme kaela ei soovi, ei saa ma ikkagi enne rahu, kui raie on lõpetatud ning väljatoodud puit ära viidud.

Praegu ongi murekohaks, kas põlluserv, kuhu langilt toodav puit ladustatakse, üldse vastu peab. See on kultuurheinapõld, mida suvel kolm korda niidetakse ja piimakarjale silo tehakse. Põllule ei tohi ühtki rööbast jääda ning iga maha pudenenud puutükk tuleb tööde lõppedes sealt ära koristada. Mina oma kogemustest tean, et kohas, kust masinad talvel tallavad, on kevadeks heintaimed (eriti ristik) hukkunud. Seega mingi osa kultuurheinapõllust saab igal juhul kahjustatud.

Alati tasub rääkida ka tegelike töömeestega, nii harvesterijuhi kui vedajaga. Lubasin oma piiri sisse jäävast metsanurgast mõned peened lehtpuud maha võtta, et veotraktor otse langile pääseks ega pea tagapool kohaliku külamehe heinamaale jälgi tegema. Täpselt selles kohas tegin käimasolevast raiest ka pildi. Ilus mets meie kandis, kas pole. Ikka sihvakad kuused ja kased, metsa ääres kenad lepad. Oli kunagi suure talukoha mets, mis vabade maade erastamisega nende kätte jõudis, kel infot, ettevõtlikkust ja raha tol ajal rohkem oli.

Igasugusel lageraiel on ka positiivne pool – meie elu ajal rohkem ei tulda, metsast pole enam midagi võtta. Jääme kohalike külameestega oma metsades tasapisi edasi toimetama. Loomulikult hoiame ka silma peal – millal või kas üldse omanikfirma sinna uue metsa istutab. PEFC säästva metsamajandamise sertifikaat seda arvatavasti nõuab.