Minu meelest on looduses kaks kõige ilusamat kuud: kevadel aprill ja sügisel oktoober. Ehkki erineval moel, samas värvilised on mõlemad.
Praegu, oktoobri keskpaigas, saab nautida veel külluslikku lehekulda. Üks pilt on tehtud jõeäärsel metsarajal, kus jõgi jääb paremale, selle taga naabri mets, otse ees aga kunagine talukarjamaa puudegruppidega, kust aeg-ajalt mõnd peab välja raiuma. Sellest ka kraavivallil paar-kolm haluriita äravedamist ootamas.
Mõned nädalad veel ja tulevad sügissajud ning päevad jäävad veelgi lühemaks. Madala taeva all on päevalgi pime, kuldsed lehed muutuvad pruuniks ja läbi see kaunis aeg ongi.
Üle kõige meeldib mulle niisama ringi kõndida ja looduse muutumist vaadata. Linde kohtab praegu harva, ometi on nad kusagil olemas. Rongad raielangi kohal reedavad äsja lõppenud jahipäeva – rohi laialt maas ja läbi metsakraavi on lastud põdra keha teele lohistatud. Päev hiljem pole ronkasid enam näha ega kuulda – sisikond on lõpuni ära söödud. Looduses ei lähe midagi raisku.
Värvilised on ka kuusenoorendikud. Pildil olev noorendik sai kevadel võsalõikajaga kõrgest lehtpuuvõsast vabaks lõigatud ning kuused valgusesse aidatud. Tammed jäid noorendiku vahele alles ja nemadki on praegu värvilised. Ei tõuse minu käsi ega lõika tamme ka see mees, kes mul vahetevahel noorendikke hooldada aitab.
Mu üks tähelepanek näitab, et põlisel metsamaal kasvavad kuusetaimed esimestel aastatel aeglasemalt kui näiteks mahajäetud rohumaadel, aga kui kord hoo sisse saavad, siis enam pidamist pole. Hoo andmiseks aga tuleb pärast istutamist taimi hooldada, võsa lõigata. Põllu- või karjamaadel ohustab noori puutaimi eelkõige kõrge rohi, samas on seal muld viljakam kui metsamaal, seepärast ka kuusetaimede kasvukiirus suurem. Tõestust eelöeldule, kuidas hiljem istutatud noorendik on vahel võimsam kui varem istutatu, võin oma metsakultuuride näitel mitmeid tuua.
