Lehtede langemise kuu

Oktoober on kevade järel jälle üks mu lemmikaeg. Loodus rahuneb, läheb puhkama. Seda aega on langevates lehtedes sahistades hea talvele vastu minnes kaasa võtta.

Terve läinud nädala olen taas julgenud rohu- ja võsalõikaja kätte võtta ning siiani vastu pidanud. On hea meel, et sain suured platsid enne lehesadu kõrgemast rohust niidetud, nii et maha kukkuvad sügislehed saavad selle nüüd oma vaibaga katta. Mõned rajad tahaksin veel siia-sinna sisse niita, et noorendike vahel endal lahedam liikuda oleks.

Öökülmasid pole veel olnud. Seetõttu ei näe praegu ka leekivpunaseid vahtralehti. Selle nädala ilmateade ennustab, et külmad ööd on tulekul. Ent värve jagub vahtrapuule päikesepoolsetes külgedes praegugi – oranži, kollast, rohelist. Mu kodumetsa servas kasvab palju vahtraid ning armastan neid nimelt sügisilu pärast.

Kui metsahoolduse õppepäevadel käin, siis märkan, et tõsised metsaomanikud ei arva vahtrapuust suurt midagi, hooldamise käigus pigem raiuvad need metsast välja. Mina ei julgegi seal kuulutada, et jätan vahtraid mõnes kohas lausa tukana (0,1ha) kasvama – ruumi ja maad ju on. Aeg-ajalt ainult harvendan neid valikuliselt. Loodan ühest kohast, kus praegu veel punt üle 100-aastaseid kuuski alles jäänud on, kujundada vahtriku koos tammedega. Eks hiljem näe, millised viimasena alles jäävad, tõenäoliselt tammed.