Leili metsalood | Astu edasi, aga vaata tagasi
Alguses kasutasin tagasivaatamist metsloomade või lindude nägemiseks. Tean, et mõnikord tulevadki loomad näiteks metsasihile uudistama ja nuuskima, kes see möödakäija oli. Nii võib käituda ilves või rebane, aga ka metssiga, kui pole möödujat täpselt näinud, küll aga kuulnud. Hiilib jälgedele, nuusutab ja hindab ohtlikkust. Inimene ju ongi looma meelest ohtlik, tasub eemale hoida.
Viimasel ajal aga pöördun ringi ka puude vaatamiseks. Nii avanevad hoopis uued pildid. Ühelt poolt paistab mets nii, teisest küljest hoopis teistmoodi. Rolli mängib ka valgus ja see, kas liikumine kulgeb päikesele vastu või oma varju suunas.
Metsamaastikesse võib jäägitult armuda ja see tunne sunnib käidud paikadesse tagasi pöörduma. Alati on seal midagi teisiti, silm avastab uusi asju.
Selle kevade ligimeelitajaks on mulle saanud eestiaegne metsaheinamaa, millega pärast ostmist ja aastatetagust esmaavastamist taas põhjalikumat tutvust käin sobitamas. Tean väga hästi, et mets võtab inimese omaks alles siis, kui teda iga üksiku puuni oled tundma õppinud. Seni olen seda teha jõudnud vaid oma läbi ja lõhki tuttavas kodumetsas.
Metsaheinamaast on aastakümnete jooksul saanud erivanuseline mets, kõrgemates kohtades kaske, kuuske ja mändi, madalates lontsikutes aga põnevaid lehtpuude gruppe ja põõsaid. Käisin, seisatasin ja vaatasin korduvalt tagasi. Pildistasin ja mõtlesin neid puntras kasvavaid sangleppi ja sookaski nähes, et miks peaksin selliseid kooslusi üldse rikkuma.
