Roostiku taga õõtsus kerges lainetuses sadu kühmnokk-luiki, kes ei tõusnud sealt kordagi lendu. Luikedel on käsil sulgimine, mille tõttu ollaksegi pikemat aega rannast ohutus kauguses, toitutakse madalas vees ja kasvatatakse uusi sulgi. Ka luiged rändavad, ainult üksikud jäävad soojal talvel ja lahtise vee korral meie rannikule peatuma, aga need võivad olla põhja poolt tulijad.

Kaugemal meres kivirahu peal kuivatasid tiibu mustad linnud – kormoranid. Õhtu saabudes lendasid roostiku tagant soo peale ööbima haigrud, nii hallid kui valged hõbehaigrud. Hommikul tullakse mere äärde tagasi ja jäädakse terveks päevaks. Ühel päeval lahkuvad ka nemad.

Õhtu pimenedes hakkas rannakarjamaa servast kostma šaakali ulgumist. Talle vastas teine. Omavaheline side oli enne öö tulekut neil tulnukloomadel sellega loodud.