Leili metsalood | Heledad laigud pimedas novembris


Leili metsalood | Heledad laigud pimedas novembris
Foto: Leili Mihkelson

Kerged külmakraadid ja tuhksuhkru taolise lumega kergelt üle puistatud puud-põõsad muutsid pimeda novembripäeva korraga helgemaks.

Lootsin mõne metsaelaniku liikumisjälgi näha ja tegin paaritunnise metsaretke. On öeldud, et kui tahad näha midagi uut, käi vanadel radadel. Sellel ütlemisel on tõetera mitmel põhjusel sees. Esiteks salvestuvad inimese meeltesse mälupildid tuttavatest kohtadest, puudest, metsaradadest ja loodusvaadetest, mida tahaks eest leida ikka ja jälle samasugustena. Teiseks püsivad mälus kohad, kus eelmiste käikude ajal mõnd looma või lindu sai nähtud või kus tuul mõne puu murdis. Jalad viivad iseenesest just sinna.

Mõte oli uurida veeseisu metsas looklevas looduslikus ojas. Ees helendas päikesest valgustatud lagendik. Õhus lendlevate lumekristallide sinivalged ja päikese kuldsed värvid – ilus.

Ja nagu korduvalt varem, ilmus minu rajale üks metskits. Seisatas korraks, ei vaadanudki minu poole ja astus oma teed edasi. Tema järel ka teine. Mets ja loomad elasid oma elu. Minu teekond oli veel pooleli.

Metsaojas oli vaid poolenisti vett, mis tähendab, et vett ei ole metsas ülemäära palju. Kui nüüd külma ka teeb, muutuvad ka pinnaseteed kõvemaks.

Käisin vaatamas, kas neli aastat tagasi riigimetsa raielangile jäetud kase harude vahel on hiireviu pesa veel alles. Mõned teised seemnepuud on küll murdunud, aga pesaga kask seisab endiselt. Pesa paistab sasituna, nagu oleks keegi peenikest oksarisu kergitanud ja selle keskele miskit koopa taolist uuristanud. Kevadel tuleks veelkord üle vaatama minna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare