Samal ajal on mitmed siinkandis maid kokku ostnud ja raieid teinud metsafirmad, keda klassifitseeritakse samuti erametsaomanikeks, jätnud oma raiesmikud looduslikule uuenemisele ja vaid vähesed neist teevad hiljem noore metsa hooldust.

Olen märganud, et mida suurem metsafirma, seda vähem pärast lageraiet istutustöid või hooldust tehakse, sest ollakse keskendunud vaid majandamisest võimalikult suure kasumi saamisele. Erandiks on siiski mõned FSC või PEFC sertifikaadiga liitunud, mis eeldab jätkusuutlikku tegevust metsas.

Olen piisavalt pikalt, üle 20 aasta, saanud jälgida koduküla metsades toimuvat, raiunud ka oma metsas, istutanud uusi puid ja ise neid hooldanud. Liigun palju ringi ja viimase 15 aasta jooksul küla taga metsades tehtud raietest on ülevaade olemas. Seepärast olen üsna hästi teadlik, milline on erinevate metsafirmade majandamismuster.

Vahel pildistan ka nende suuri lageraielanke, millest juuresoleval pildil vasak kolmandik ei mahtunudki kaadrisse. Nii see maksimaalne 7 ha kokku saab. Üksik metskits ukerdas seal kändude vahel.

Kui firma ostetud metsaomand asub alalisest majandamispiirkonnast kaugel, kusagil kaugemas maakonnas, siis võetakse ette seadusega lubatud maksimaalse suurusega raielank, sest nii saab majandamiskulusid kokku hoida. Raie tehakse kiiresti, korraga on töös mitu lõikajat ja kokkuvedajat, treileriveod ja materjali transport sama punktiga seotud. Ühe sõnaga – raha osatakse lugeda ja kokku hoida.

Ainult et kohapeal elavatest inimestest sõltumata jäävad nende kodukanti kellegi intensiivse majandamise tulemusena endiste metsade asemel pikkadeks aastateks vaid suured raiesmikud ja läbimatud võserikud. Keskkonna muutused on olnud liiga kiired, et inimesed ja loodus suudaksid sellega kohaneda.