Leili metsalood | Karjakoppel, kasesalu...
Isa, kes oli viimane põlvest põlve isalt pojale üle läinud talu traditsioonide kandja, olevatki mu ema oma laulude ja rõõmsa olekuga ära meelitanud. Isa ma ei mäleta, sest sõda viis parimas eas mehe kodust ära, kui ma polnud aastasekski saanud. Ehkki – põlvel ta kindlasti mind kiigutas, enne kui leivakoti võttis, jumalaga jättis ja vene väele 44nda veebruaris vastu läks.
Ajaloosündmused ja sõda katkestasid sajandite pikkuse traditsiooni, millega talu pärimine käis vaid meesliini pidi. Nii osutusingi mina selle liini ainukeseks pärijaks, kelle soontes voolab raasuke põlistalu endiste peremeeste verd. Pärast mind kannavad mu pojad vahepeal katkenud meesliini taas edasi.
Karjakoppel, kasesalu jäävad armsaks alati – nii kõlab laulusalm. Aga mitte ainult see vana laul, vaid ka mälestused lapsepõlvest toovad silme ette pildi heinamaast, rukkipõllust ja metsast, kuhu mõnikord liiga kauaks uitama jäin ja hiljem pragada sain. Ehkki palju uut metsa on peale kasvanud, on samu radu käies veel nüüdki silme ees need aastakümnete tagused vanad kuusikud, kus sügiseti alati võiseeni oli. Kunagise karjakopli ääres kiviaia kõrval kasvanud kaks korpas koorega muldvana kaske meenutavad vanu aegu siiani.
Läinud sügisel oli võimalus vaadata kodumetsa ka linnulennult. Droonifoto tegi Karl Adami. Kuldsete kaselehtedega oktoober on eriliselt ilus aeg. Karjakoplist pole enam jälgegi – kõik on metsa kasvanud. Siiski mäletan kõiki endisi kohti selgesti ja olen neid ka oma lastele näidanud. Laiguti on säilinud veel isa-aegset vana metsa, kus puudel vanust tublisti rohkem kui sel nädalal sajandat juubelit tähistaval Eesti Vabariigil.