Leili metsalood | Katsetused tammetõrudega

Ma pole kunagi tammetõrusid otse kasvukohale mulda panna proovinud ega tea, mis sellisest ettevõtmisest võiks tulla. Olen kodus peenramaal küll tõrudest tammetaimi ette kasvatanud ja neid hiljem ümber istutanud, aga see on teine, kontrollitud ja järeleproovitud asi.

Mu klassiõde ammusest kooliajast helistas, et tema aiamaal kasvav suur tamm poetab tõrusid ka naabrite maale, mis sealsele perenaisele ei meeldivat. Seepärast korjas klassiõde neid mitukümmend ämbritäit ning helistas mulle, et ehk saaksin kusagile metsa loomadele või lindudele sokutada.

Tammetõrud on sel sügisel suured ja rammusad – söö või ise. Kolmel korral käisin klassiõe ämbritäisi kottidesse tühjendamas. Sai neid jahimeeste söödaplatsile viidud ja väiksemate hunnikutena metsa äärde tassitud. Looduses ei jää midagi kasutamata ja ega jääks ka alevis aiamaal, kui just inimesed pedantsed murupühkijad ei oleks.

Kevadel tekkis mul kuusenoorendike kõrval maha raiutud hall-lepiku asemele üks pisike plats, millele otsisin uut mõistlikku otstarvet. Lepikut nagu enam sinna tagasi ei tahaks ja seoses tõru-uputusega tekkis mõte proovida neid sellel platsil mulda pista. Enne muidugi tuli värskelt kasvanud lepavõsa maha niita.

Eelmisel nädalal enne lume tulekut ma need tõrud ka sinna mulda torkisin. Varasem kogemus puudus, lihtsalt katsetasin. Mõtlesin, et linnud ju peidavad samamoodi talvevarudeks tõrusid siia-sinna kändude või mätaste alla. Mõned peidupaigad ununevad või pole enam sööjaid, seepärast võib päris ootamatus kohas näha väikseid tärganud tammetaimi.

Nii ma siis rammusamad tõrud mulda paningi, tööriistaks kartulikonks. Sellega tõmbasin mätta lahti, tekkinud prakku poetasin 2-3 tammetõru ning vajutasin jalaga mulla kinni. Mingit jälge sellest järele ei jäänud ning kas külvamisel ka tulemus on, selgub järgmisel kevadel. Kui tammed tärkavad, on tuleval sügisel taas tegemist, kuidas neid puuhakatisi jäneste ja kitsede eest kaitsta. Siis tulebki vist tagasi pöörduda vana tuttava Plantskyddi juurde.