Aga kellele lihakad kivipuravikud või oranži kübaraga haavapuravikud ei meeldi, võib korjata kuuseriisikaid. Mõned neist polegi ussitanud. Soojade ja niiskete ilmade kestes võib kindlasti ka männi- ja kaseriisikaid saada.

Marjulised, need tõelised korilased, kelle hulka mina ennast ei arva kuuluvat, räägivad, et tänavu on kehv pohla-aasta. Seda muidugi eelkõige eelmise aasta pohlauputusega võrreldes, kuid usin noppija kogub pangepõhja ka praegu mõne liitri punaseid pohlamarju. Tänavu on nad tänu soojale suvele eriti magusad. Mina kipun neid sealsamas mättalt kohe suhu pistma ja ära sööma. Mis kõhus, see oma.

Teab mitmendat korda lisan mõne vaate oma armsast pohla-mustika-seenemetsast, kus olen aastakümneid käinud ega väsi teda imetlemast. Ja kes seda kohta tunneb, leiab sealt üles ka pisikese jõhvikasoo, kust oma pere tarviduseks kuremarjakoguse lühikese aja ja kerge vaevaga kätte saab.

Mõtlen ikka, et kui näiteks kartulisaak on sel aastal kesine ja leivaviljagi vähem, siis loodus pakub inimesele abi metsaandide või aias valmivate õunte näol. Olgem siis tänulikud ja varugem usinalt looduses kasvavat tervislikku toitu.