Leili metsalood | Kevad toob loodusesse ilu

Istusin põllu ja metsa vahelise tee ääres, pilk metsa suunas, selg põllu poole. Kuulasin sookurgede hõikeid ja lootsin, ehk näen või kuulen rändelt pesapaika jõudnud konnakotkast. Eelmisel kevadel oli ta juba aprilli algul kohal.

Istusin seal, soe kevadpäike paitas põski, ja ootasin kotkast. Minu ees kuluheina sees toimetas üks mesilane. Mõtlesin, et kust tema küll sinna sattus. Ei tea läheduses kedagi, kes mesilasi peaks. Lähim teadaolev mesilaspere elas sügisel sellest kohast umbes 500 meetri kaugusel jõe ääres metsas ühe õõnsa puutüve sees. Nemad olid sinna kusagilt ise tulnud ja elasid metsikut elu. Kas tõesti suutsid nad puuõõnsuses talve üle elada, mõtlesin.

Piki jõge lendas üks suur hall lind ja laskus puude vahele. Hallhaigur. Olin kolmveerand tundi seal istunud, kuid konnakotkast märke polnud. Ju ta pole veel kohale jõudnud. Lõunakaare tuuled peaksid lindude kevadrännet tagant tõukama küll.

Äkki kuulsin selja taga rohu sahinat. Pöörasin pead ja umbes 30 meetri kaugusel astus minu suunas metskits. Tohoh, mõtlesin, kas ta siis inimest ei näe, et otse lähemale tuleb. Võib-olla tõesti, sest istusin kössis ja seljas olid rohelised metsariided. Vaikselt nihutasin kaamerat ja tegin paar pilti. Ka see ei paistnud looma häirivat, kuni ta jõudis kaarega minust mööda ja… seal sai kits minu suunast puhuvast tuulest lõhna ninna ja siis läks kiireks. Paar pikka hüpet ja juba ta oligi üle tee metsa kadunud.

Äkki liigutas sihi lõpus veel keegi. Ilmus, seisatas ja kadus. See oli ilves.

Piki metsasihti tagasi astudes kuulasin musträsta kevadist laulu. See on kõlav ja imekaunis, ei jää ööbikule alla, või kui üldse, siis lühemate stroofide poolest.

Ega ma kusagile ei kiirustanudki, muudkui käisin, kuulasin kevade hääli ja vete vulinat metsaojas. Musträhn tõmbas pikka vilet, vilistasin vastu.

Äkki liigutas sihi lõpus veel keegi. Ilmus, seisatas ja kadus. See oli ilves. Olin looma nägemisest nii lummatud, et tardusin paigale ega suutnud kaameratki tõsta. Ilvest olen looduses vaid korra varem näinud ja tol korral olin kaamera hoopis autosse jätnud. Seekord lihtsalt vaatasin ega polnud valmis hetke rikkuma. Mälupildid suurest metsakassist metsasihil ometi jäävad.

Kevad on valgus ja uue elu algus. Järgmised kohtumised on veel ees.