Leili metsalood | Kevadine seenelkäik

 (3)

Leili metsalood | Kevadine seenelkäik
See pilt on üpris müstiline. Ometi taas puuseened.Foto: Leili Mihkelson

Veetsin päeval enne suurt sula paar tundi metsas torikseente seltsis. Puudel kasvavate seente lähemalt vaatamine võib kujuneda elamuslikuks.

Milliseid kujundeid, pitse, narmaid ja mustreid võib loodus meisterdada, milliseid värve puuseentele maalida! Müstilisust lisab suutmatus neist enamikule nime anda. Saladuste avamine jäägu tõelistele seenetundjatele, mina sain kevadisest metsast palju emotsioone ja suure hulga pilte.

Loetlen torikseente levinumaid üldnimetusi: taelik, poorik, tarjak, vaabik, lehik, maksak, kõbjuk, korgik, pässik jne. Kõik nad jagunevad veel kümneteks eri liikideks. Ilma põhjalikku koolitust saamata kõlavad need metsaomanikule kui tundmatu maailm. Meie peame teadma majandamisel kasutatavaid termineid, nagu hooldusraie, harvendusraie, lageraie, uuendus, kultuur, noorendik, tagavara, täius, juurdekasv jne. Needki sõnad, mis tegelikult on kokkuleppelised eestikeelsed metsanduslikud terminid, tunduvad metsakauge inimese jaoks üpris segased või päris tundmatud.

Kas peaksime ütlema, et „iga kingsepp jäägu oma liistude juurde“, metsarahvas omade, IT-poisid oma terminite, noor nutipõlvkond vanadele arusaamatute sõnalühendite juurde? Kõike ei suuda kõik nagunii omandada.

Selliste mõteteni viis üks seenelkäik varakevadises metsas.

Piltidel olevad seened kasvavad kuivanud sangleppade tüvedel. Üldse tundus, et surnud sanglepad olid seente poolest ühed liigirikkamad. Tegemist on minu metsas asuva VEPi alaga, mis on majandamisest puutumata seisnud vähemalt 80 aastat.

Foto: Leili Mihkelson

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare