Leili metsalood | Koprad ja rähnipuu

Tegin paar päeva tagasi käigu oma metsa ja naabermaakonna metsa piirimaile, mille kohta kuulsin mõni aeg tagasi jahimeestelt, et seal kraavi taga riigimetsas käib raie.

Koos kaldaäärsete puude eemaldamisega oli välja tõstetud ka vana kopratamm, mis eelmisel sügisel ujutas veega osaliselt üle nii minu kui ka üle kraavi asuva riigimetsa. Ühelt pildilt paistab eemal ka riigimetsa kaasik, kus samaaegselt kraaviäärsete puude võtmisega oli harvendusraiet tehtud.

Erinevalt eelmise sügise uputusest pääsesin seekord üsna kuiva jalaga üle kobraste langetatud puunottide otse piirikraavini, kus vastaskaldal oli hunnik endisest tammist välja tõstetud oksarisu. Aga koprad on visad, mille inimene lõhub, selle nad uuesti ehitavad. Kraavis oligi alustatud vana tammi taastamist. Kõige huvitavam on minu meelest see, et okste vahele oli savi ja muda mätsitud. Ja kasu sellest on ilmne – ülalpool paisu vesi juba kerkis.

Minu pool kasvavad endistel kraavitatud põldudel kuusenoorendikud, põlluotstes pääseb liikuma ja piirikraavi äärest pole ma raiet teinud. Võsa ja puid kasvab seal nii nagu loodus tahab ja koprad lasevad. Suviti on seal kõiksugu linde ja linnupesi.

Olin üllatunud, nähes üht maast ladvani koorest paljast rähnipuud. Kes see muu sihukest tööd ikka teha võis. Puu oli langetamiseks kobraste poolt alt läbi näritud, kuid seisis alasti koorituna siiski püsti. Samasuguseid oli seal ka maas, enamjagu siiski kobraste kooritud.

Kuni kraav suudab vee jõeni toimetada, seni olulist kahju kopratammid minu maale ei tee ega mõjuta kuusenoorendike kasvamist. Seepärast ma suurt paanikat kobraste pärast pole tundnud. Eks ka neil töökatel loomadel ole õigus oma eluasemele, kuni see inimese arusaamadega vastuollu ei põrka.