Leili metsalood | Külm ilu
Päike ei soojenda veel, küll aga saadab ta lumisele maale rohkem valgust. Pööripäevast on möödas juba terve kuu ja seda kinnitavad pikemaks muutuvad päevad.
Külmal hommikul ei tohi unustada linnumajja seemneid lisamast, sest esimesed ärkajad on jõudnud õhtused jäägid varakult ära süüa. Ka varesepaar ja harakad passivad, millal ma õuel liikuma hakkan. Nende jaoks jätsin eelmisel päeval kalapuljongiks keedetud koha pea, selgroo ja saba. Viisin need kompostikasti ja peagi käis selle ümber võitlus maitsvate, veel külmumata palade pärast.
Naabermajade korstnaist tõuseb valge suits otse taevasse. Kõigis neis elavad pensionärid. Köetakse ka kõrvalhooneid, kus veetorud või saunaruum sees. Toon minagi kuurist korvitäie uusi pliidipuid, et köök soe püsiks. Ahju kütan hiljem. Küttepuudest puudust pole, kõik oma kodumetsast varutud ja kuivad.
Kus maal suitsud taevasse tõusevad, seal on inimesed veel alles. Kodukülas jäi eelmisel nädalal üks suits vähemaks. Vana metsavaht Vellu kutsuti taevastele radadele.
Maal tuleb loota vaid iseendale või oma lähedastele. Keegi muu ei tule su lund rookima, puid tuppa tooma või ahju kütma. Need, kes kogu elu maal on elanud, ei kavatse, vaatamata maaelu ebamugavustele, minna vanaduspäevi veetma hooldekodusse või linna laste juurde.
Üheks põhjuseks võib olla väike pension, millest ei piisa hooldekodu teenuste eest tasumiseks ja mis toob endaga kaasa ka rahalisi kohustusi lastele. Sama tõsiseks põhjuseks aga võib paljudel olla hoopis talumatus end harjumuspärasest keskkonnast, oma kodust, aiast, metsast ja loodusest eemale kiskuda lasta.
Nii ma mõtlengi äsja lahkunud metsavahile, kes sai lõpuni jääda oma istutatud metsade lähedale, tuttavate radade ja maastike juurde. Minulgi on kõrvalhoones tema laotud pliit ja soemüür ning tema kunstnikukäega tehtud pliiatsijoonistus mu esivanemate kunagisest talumajast jõe kaldal, millest isegi fotot pole säilinud, kuid mälestused, maa, jõgi ja vanad puud elavad edasi.
