Loomulikult saan aru, et tööde sellist ajastamist saab endale lubada vaid väikemetsaomanik, kes hooldustöö ise ära teeb. Suurtes metsafirmades või riigimetsas pole see võimalik kasvõi tööde mahukuse ja aeganõudva käsitsitöö tegijate vähesuse tõttu.

Sügisest metsakultuuride hooldamist ei saa edasi lükata kasvõi põhjusel, et noori puutaimi ümbritsev rohi hakkab vihmade või lumesaju järel lamanduma, matab puukesed enda alla ning tekitab hallitust. Võsa (lepp, haab, toomingas) küll ei lamandu, samas on nad istutatud puulastest kasvus ette jõudnud, üheainsa suvega neist koguni kordades kõrgemaks kasvanud. Järgmiseks sügiseks võib hea kasvukohaga, kuid hooldamata jäetud metsakultuuris tekkida olukord, et kiirekasvulised lehtpuud ja põõsad on võimu endale haaranud ning väikeste okaspuutaimede ellujäämisvõimaluse ära nullinud.

Vaevalt keegi metsaomanikest, kes on oma kätega metsa istutanud, selle hukkumist näha soovib. Järelikult peab puutaimedega vaeva nägema täpselt samamoodi kui oma peres laste kasvatamisega. Ainult sel moel saavad ka puudest pereliikmed ja mets jääb elu lõpuni osaks sinu elust. See on väärtus, mida mõistavad hinnata need, kel on olnud õnn seda kogeda.

Juuresolevate fotode selgituseks niipalju, et rohus olevate kuusetaimede vahel nägin kaht põtrade lamamisaset – pehme rohi neile meeldib. Teisel pildil on poolteist aastat tagasi istutatud väikeste kuusetaimede naabriks elujõuline kuusenoorendik, mille kasvama jäämiseks tuli omal ajal täpselt sama palju vaeva näha kui nende väikestega nüüd.