Esimesel korral juhtus tõesti nii, et mu kaaslane astus teerajalt kõrvale puude alla ja laanepüü tõusis saapa eest vurinaga lendu. Maas oli pesa kuue munaga. Lasime sealt otsemaid jalga.

Hiljem olen paar korda eemalt piilumas käinud. Ühel päeval polnud millegipärast lindu pesal, aga siis oli juba kümme muna. Viimasel korral oli püümamma olemas ja süda jäi rahule, et küllap kõik kulgeb nagu peab.

Haudujaks ongi ainult emalind ning hiljem kantseldab ja kaitseb poegi samuti vaid ema. Osadel lindudel, kelle pesaelu veebikaamerad näitavad, on haudumine jagatud mõlema paarilise vahel ära. Nii saab emalind vahepeal tiibu sirutamas ja toitumas käia, isalind pesal soojendab sel ajal mune või tibusid.

Laanepüü kui maaspesitseja jaoks on kaitsevärvus elulise tähtsusega, samas on munad kaitsetud. Pruugib mõnel rebasel, kährikul, metsseal või kanakullil maapinnal haudujale peale sattuda, siis paremal juhul pääseb linnumamma ise eluga, kuid munad või äsjakoorunud pojad pistetakse nahka.

Kui viimaks õnnestub tibud välja haududa, siis samamoodi kui kodukana tibudega, asub pesakond metsakanu kohe ringi liikuma ja toitu otsima.

Laanepüü poegadele olen peaaegu igal suvel peale sattunud ja siis püüab emalind tähelepanu endale tõmmata, keksib ringi, häälitseb, hüppab mättale, lootuses, et vaenlane poegi rohus ei märka. Inimene jätab linnupere rahule, kuid metsas liigub teisi, kellele kulub suu- või nokatäis tibuliha hädasti ära. Nii saab täiskasvanuks vaid väike osa laanepüü poegadest. Kümme või rohkem muna munedes on metsakanalised sellega arvestanud.