Mulle on meelde jäänud, kuidas kunagi räägiti meiesugustele, kes maade tagastamise käigus metsaomanikeks said, et kuusk talub hästi varju ning propageeriti kuuse ja kase istutamist endistele põllumaadele seaduga paar rida kuuske ja vahele rida või paar kaske. Ei mäletagi enam, kuidas see nõuanne täpselt kõlas. Igatahes läks see kõrvust mööda ega istutanud kusagile kaske ja kuuske segiläbi.

Nüüd takkajärele saan aru, kui asjatundmatu selline nõuanne tol ajal oli. Kes on raiesmikele rajatud kuusenoorendikke hooldanud, see teab, kui kiiresti kasvavad kased ja kui visalt edenevad algul kuused.

Rajatud kuusekultuuride vahele looduslikult kasvama hakanud kased võtavad mõne aastaga kuuskedelt võimu üle, hakkavad okslike „huntidena“ laiutama. Olin alguses hämmingus, kui pikaajalise kogemusega, nii riigi- kui erametsade noorendike hooldaja tõmbas noorendiku hoolduse käigus mul kuuskede vahelt maha üsna suureks kasvanud kased. Ütles, et need ei sobi siia, lähevad huntideks ja ahistavad kuuski. Tal oli õigus, ta oli koolitatud ja teadis. Kased sobivad kuusikusse küll, kuid kuuskedest hiljem kasvama hakanud, mis laiutama ei mahu.

Pildist rääkides paistab ka sealt välja, et kõrged lepad pole kuuskedele parimaks naabriks olnud, pigem on varju jättes nende kasvu pidurdanud. Ilma leppade naabruseta möödunud esimene suvi ei näita veel valguse mõju kuusenoorendikule, kuid olen kindel, et õige kasvuhoo saavad kuused sisse järgmistel aastatel.

Õnneks ei tekkinud soojal suvel ka valgusešokki ja okkakahjustusi. Niigi said needsamad kuused pärast istutamist aastatel 2005-2007 tunda metskitsede rünnakud. Osa söödi ära, nende asemele istutasin uued. Osad põdesid, toibusid ja jäid ellu.

Sel sügisel nägin puude all esimesi kuuseriisikaid – seened on märgiks, et endisest põllust on saamas mets.