Eelnev jutt siin ei ole tellitud reklaam, see on minu sõltumatu arvamus. Eks loodusajakirju loevadki enamasti need, kellele loodus korda läheb. Mida rohkem loodusvarade, sh. puidu senisest aktiivsemasse kasutusse võtmisest räägitakse ja mida rohkem inimesed tajuvad, kuidas keskkond selletõttu halvemaks muutumas on, tuleb juurde ka inimesi, kes sellele vastu hakkavad.

Kogu maailm on täis näiteid, kuidas väike inimene, põliselanik, ei saa mingit kasu suurkorporatsioonide projektidest, mis rajanevad taastumatute (kivimid, liiv, kruus, turvas) või ka taastuvate loodusressursside, nagu mets, suures mahus kaevandamisel, ümbervedamisel, purustamisel ja töötlemisel. Eestlane oma väiksel maal peaks eriti säästlikult loodusega ringi käima, et elupaiku, toitu ja katet jätkuks ka lastele ja lastelastele.

Meie kodumaa sajanda juubeli künnisel on aeg hinnata, kas me soovime näha tulevikku, kus ülestuhnitud maid hakkavad pooleks lõikama raudrööpad, mis kuhugi ei vii ja kus midagi vedada ei ole? Või valime elu, kus omaküla meistrid ehtsaid puittooteid valmistavad, palkmaju kokku panevad ja seeläbi maaelu hinges hoiavad? Äkki teeks vähema koguse kruusaga ja killustikuga mõne vana raudteelõigu või laguneva maantee korda, et inimestel parem tööle-koju, linna-maale liikuda oleks.

Tööstused valmistaksidki ainult kõrgtehnoloogilisi tooteid, põllumajandus annaks head eesti toidu toorainet ja olmeprügi töödeldakse viimseni ringi. Eestlane on ju töökas, haritud ja võimekas inimene. Eestlasele jäägu tema loodus, puhas vesi, õhk ja oma metsatukk koos sealse elustikuga ka järgmiseks sajaks aastaks alles.