Leili metsalood | Looduses käivad elu ja surm käsikäes

 (2)
Leili metsalood | Looduses käivad elu ja surm käsikäes
Foto: Leili Mihkelson

Olen jälginud ühe tuulest ja vanadusest murdunud kuuse käekäiku 18 aastat. Kui ümbruses veidi metsahooldust tegime, nägin seda murdunud puud esmakordselt ega osanud temaga midagi peale hakata.

Lihtsalt saagisime pikki kuivi oksi vähemaks, et naaberpuudel rohkem ruumi oleks. Kõdunev tüvi sai paremini vaadeldavaks ja muutused ajas nähtavamaks.

Vanast kuusest on järel harkis jalgel seisev sarviline kuju, sammal turjal ja seened kõhu all. Surnud tüvel kestab elu edasi. Aga sealsamas on veel keegi oma elu kaotanud, et sööja ellu jääks. Sellest räägivad samblasse kinni jäänud suled.

Metsas käivad elu ja surm käsikäes, sellega peab harjuma. Vanad ja haiged kaovad ning teevad ruumi uutele. Kõik muutub, miski ei jää igavesti samaks.

Foto: Leili Mihkelson

Mulle meeldib metsas liikudes vaadelda vanu puid ning peatuda surnud tüvede juures, sest seal on kindlasti elupaiga leidnud järgmised liigid, uued tulijad. Elu kestmist ja selle katkematut ringi looduses jälgides mõistan paremini enese eluringi lühidust ja tunnen aukartust selle ees, millise jälje mina oma olemasoluga siinsesse keskkonda jätan, millal ja kellele tuleb kord minulgi selle kohta aru anda.

Puude elu metsas oleks vaba ja nende surmgi loomulik, kui inimene ei sekkuks. Keskmine eluiga meie kuusel, kasel, sanglepal või männil on üsna lähedane inimese omaga. Ainult tamm on erand, kõrgemalseisev, jumalik ja ajatu. Oleks tore mõelda, et me inimestena äkki olemegi puude sugulased, miks muidu nii paljusid meist mets enda poole tõmbab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare