Leili metsalood | Lumi, linnud ja katused


Leili metsalood | Lumi, linnud ja katused
Foto: Leili Mihkelson

Lumepuuduse üle ei saa sel talvel kurta, seda on pigem liiga palju. Mõni üksik sadude vahele eksinud sulailm pole suutnud lumekihti oluliselt kahandada.

Maja juures on kõik põõsad paksu lume all. Kui nägin, et üks rohevint oli avastanud enda jaoks puhkepaiga ühes lumeaugus, tõin toast kaamera ja tegin temast pildi. Rohevindid on seemnesööjad. Küllap leidis lind pärast sihvkade pugimist endale põõsas varjulise paiga, kus puhata.

Laupäeva hilisõhtul hakkas õuest kostma naginat ja mühinat. Neid helisid tekitas katuselt liikuma hakanud lumi. Pühapäeva hommikuks olid nii maja kui kõrvalhoone katused lumest paljad ning uste ees sulalumekuhjad.

Et normaalselt jälle majja ja kõrvalhoonesse pääseda, tuli tööle asuda. Tihkete kamakate kaevamine võttis mul paar tundi. Seda tööd ei saa võrrelda koheva lume rookimisega. Katuselt alla paiskunud lumi on kokku pressitud, jäätunud. Seda tuleb tükkhaaval lahti kangutada, seejärel roop kamakate alla lükata, eemale libistada ning koorem sobivas kohas valli peale tõugata. Maakohas õnneks on õues maad, kuhu lund panna.

Päev varem nägin, et naabrid juba roobitsesid ettenägelikult katustelt lund. Lähimal naabril on uue maja lähedal veel suur vana hoone, kus ühe suure katuse all ka saun, laut ja küün. Hoone katusel on vana tüüpi eterniit, mis on kare ja millelt sulalumi naljalt alla tulla ei taha. Nii peabki roobiga aegsasti kaasa aitama, muidu võib lume raskus kurja teha. Minul on õnneks 6 või 7 aastat tagasi vahetatud katused, samuti eterniit, aga uus, see leedukate toode ja värvkattega. Värvitud eterniidilt libiseb lumi piisava langusnurga korral paremini alla küll kui vanalt ja karedalt.