Leili metsalood | Lumine, tuuletu, päikseline, hääletu


Leili metsalood | Lumine, tuuletu, päikseline, hääletu
Foto: Leili Mihkelson

Nii rahulikku talveilma, kui ükski lumine oks ka ei liigu, ei ole just iga päev. Ja siis veel päike sinises taevas.

Panin igaks juhuks kühvli enne kodust väljasõitu autosse, kui peaksin kusagil lumme kinni jääma, ja asusin teele. Mine tea, millal jälle nii helge talvepäev tuleb ja kui lund juurde sajab, kas siis üldse saab sõita.

Sinnamaani, kus maapered elavad ja kust lapsed kooli või pensionär poodi peavad pääsema, oli vald tee lahti lükanud. Edasi olid vaid ühed jahimehe (vist) auto jäljed ning päris lõpuosas minu varasemad, kaks väheaimatavat lumevagu põlluteel.

Kühvlit vaja ei läinud, ehkki kerge auto kippus sinka-vinka vibama pehmes lumes, mille all varem kinni tallatud ja jäätunud jäljed. Riigimetsa uuele kõrgele teetammile ma hiljem minna ei riskinudki, sest seal on kahel pool sügavad kraavid ning värske lume all samasugused jäised jäljed. Vanasti, 90ndatel, oli kombeks lükata kõik riigimetsa teed talvel lumest lahti, et metsloomadel kergem oleks, aga nüüd ainult neis kohtades, kus raie käib ja rekkad liiguvad.

Sajujärgne kohev lumi lamab puudel ja ükski hääl ei häiri vaikust. Linde ei ole, nemadki on kolinud inimeste lähedusse, kus toitu pannakse. Mõned metskitsed olid põllul lume alt taliviljaorast kraapimas. Metsaradadel värskes lumes loomajälgi näha polnud, samamoodi ei näinud ka saarma- või mingijälgi jõejääl.

Kui talves midagi ilusat otsida, siis just selline päev on lohutuseks neile, keda talvemasendus rõhub. Kevadeni ja sinililledeni on mitu pikka talvekuud, kindlasti tuleb veel tuult ja tuisku, sajab lörtsi, vihma ja lund.