Leili metsalood | Meenutus vanast haavatukast


Leili metsalood | Meenutus vanast haavatukast
Foto: Leili Mihkelson

Sattusin oma metsakäigul piki maakondade vahelist piirisihti astudes kohta, kus käisin viimati umbes 15 aastat tagasi.

Tookord tulin mööda kvartalisihti teiselt poolt ja jõudsin ülisuurte haabadeni riigimetsas.

Tuli meelde, millisena neid tolleaegseid puid mäletasin. Olin siis eriliselt suurte haabade nägemisest lummatud, seisin nende all, vaatasin samblaid ja uurisin, kas tüvedel leidub õõnsusi, kus võiks mõni lind või loom elutseda.

Kui samasse kohta kord uuesti läksin, tehti sellel kvartalil parajasti lageraiet ning suur osa haavatukast oli juba maha võetud. See oli esimene kord, kui tundsin, et midagi on valesti ja minu meelest poleks tohtinud neid ülisuuri vanu haabu raiuda, oleksid võinud seal säilikpuudena seista. Aga mis õigust oli minusugusel midagi riigimetsa majandamise kohta kobiseda. Lihtsalt kahju oli nii erilistest puudest.

Aastad on edasi läinud, paljusid tuttavaid metsatukkasid pole enam alles, meeled nüristuvad ja kõigega hakkab pikapeale harjuma. Pole ime, kui ei tunne endisi kohti metsas enam ära.

Nüüd samasse metsa sattudes mõistatasin tükk aega, mis ajast see noorendik siia tekkida võis. Siis aga märkasin sihi ääres kaht suurt haaba kasvamas ja noorendiku vahel üht veelgi jämedat tüve maas lamamas – ning tulid meelde need vanad ja suured haavad, mida tookord imetlesin. Mõni neist oligi raie käigus säilikpuuna alles jäänud.

Aga kõige jämedamad ja harulised haavad raiuti tookord siiski maha ning saagimata jäeti nooremad, sirged, taelikust kahjustamata ja elujõulisemad. Neist kaht ma nüüd seal kvartalinurgas nägin ja tundsin ära. Ühe võtsin ka pildile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare