Leili metsalood | Mets kasvab külge
Suhted metsaga kujunevad aegamööda, aastatega. Mõnikord seenel-marjul käies kogetakse küll meeldivaid emotsioone, kuid lähedaseks saamine nõuab ka töö tegemist metsas, füüsilist pingutust ja sellega kohanemine võtab oluliselt kauem aega. Mida nooremana metsaga suhtlema hakatakse, seda sügavam arusaam metsast püsib ka vanemas eas. Tööd tehes tuleb ka armastus.
Metsa raiudes peab inimene arvestama, et saadud ühekordsed hüved on justkui laen, mis tuleb tagantjärele kinni maksta, pingutades ja tööd tehes. Kui metsahüvede võtmine jääb inimesel eluperioodi, mil ise enam uut metsa istutada ja hooldada ei suuda, peab lootma laste või lastelaste abile.
Mina pingutan veel ise, sest tundub, et mis ise tehtud, see on hästi tehtud. Võõras võib ju kuitahes tubli olla, kuid võõras metsas palgatööd tehes tal samasugust armastust paraku ei teki.
Väikeste puutaimede hooldamine sarnanebki väikeste laste kasvatamisele ja nende eest hoolitsemisele. Lapsi saadakse ikka noores eas ja ideaalis peaksid lapsed koolitatud ja järje peale aidatud ajaks, kui vanemad veel tegusad on. Metsa kasvatamisega on täpselt samamoodi. Mida noorem inimene oma puid istutab ja nende eest hoolitseb, seda suurem võimalus, et ta neist mõne jõudmist keskikka ka näeb. Üsna kindel aga on, et istutaja oma puud metsast ise ei raiu, seda teevad tema järglased.
Mets kasvab külge, kui temaga koos elad. Mets teeb vaimselt tugevamaks ega keela ka materiaalset abi, kui sellega mõõdutundetult ahneks ei minda.
On olnud õnn näha oma metsa kasvamist, hoolitseda tema eest ning olla õnnetu, kui metsloomad noored võrsed nahka pistsid. Kui puud pärast põdemist siiski uue elujõu leidsid, oli taas põhjust rõõmustamiseks.
