Leili metsalood | Metsamaastikud

Nädal tagasi oli võimalus käia metsas, kuhu polnud varem sattunud. Mu kaaslane viis mind tema looduskäikude salajastesse kohtadesse, seepärast ma asukohta ei reeda.

Pildil on vaade riigimetsa pohlamännikule, mis vanuse poolest (metsaregistris viimaste, 2016.a. takseerandmete järgi 91 a.) võiks raiesse minna. Teatist õnneks veel pole ja ega palgivirn pole ka enam mets.

Paljud inimesed, kes on harjunud metsades käima, ongi viimasel ajal hakanud jälgima metsaregistrit, et olla valmis riigimetsas plaanis olevateks raieteks. Ühelt poolt on need marjakorjajad või seenelised, teisalt aga lihtsalt loodusvaatlejad, kel aja jooksul kujunenud oma lemmikpaigad, kus vaikust, puhast õhku, kauneid vaateid ja metsaelustikku nautimas käia.

Erametsade massiivid ei ole nii suured kui riigimetsas, pigem killustunud ja paiknevad põldude, niitude või taluhoonete naabruses. Ja ega omanikele meeldigi, kui võõras tema maal hulgub. Riigimets on meie ühine vara ja väljaspool rangelt kaitstavaid sihtkaitsevööndeid kõigile avatud. Riigimetsa vanemad männikud ongi lemmikpaigad, mis tavainimesi metsa meelitavad.

Mina käin männikutes sealsete vaadete pärast, mis mu enda kuusikutes ja segametsades on sootuks teistsugused. Pealegi toimuvad männikutes muutused aeglasemalt kui kuusikutes-kaasikutes, seepärast mäletavad inimesed mõnda männimetsa isegi vanaduspõlves samasugustena kui noorena käies.

Eelmise nädala käiguga ei suutnud ma siiski meenutada selle männiku asukohta, mida kahe klassiõega 1960.a. kevadel 10. klassi lõpus istutasime. Minu elu esimene metsaistutus. Metskonna veoauto sõidutas tööle ja raha maksti ka. Praegu peaks see mets ligi 60-aastane olema.

Ilusaid metsamaastikke on meil veel säilinud, jätkuks vaid kannatust mõnel metsal ka saja-aastaseks või vanemakski saada. Männikud seda ju suudavad. Raieküpsus ja bioloogiline küpsus ei tähenda üht ja sedasama.