Leili metsalood | Metsaoravast ja pasknäärist


Leili metsalood | Metsaoravast ja pasknäärist
Foto: Leili Mihkelson

Sirvisin kümme aastat tagasi pildistatud fotosid ning tunnen kadedust, kui palju loomi ja linde ma tol ajal metsas nägin ja piltidele sain. Nagu ka selle orava.

Nädalavahetusel juhtusin üle paari-kolme aasta taas metsas oravat nägema. Metsakeskkonnas üles kasvanud loomakesed pole tõenäoliselt inimest näinud ning jäävad kohtumisel ettevaatlikuks. Uudishimu aga saab võitu ja kui on puu otsas leitud piisavalt turvaline koht, ollakse valmis uurima, kas see veider kahejalgne on ohutu või tuleb igaks juhuks veelgi kõrgemale puuvõrasse peitu ronida.

Seda oravapoissi või -tüdrukut vaadates tulid meelde ajad, kui peaaegu iga päev mõne metslooma või linnuga kokku sain. No kadedaks teeb nende aegade meenutamine! Praegu võin kõndida pika maa ja teha metsas mitu tiiru, enne kui rähni näen või kuulen, oravast rääkimata. Tõele au andes pole ma viimasel ajal varahommikuti metsas käinud ka, siis vast oleks seal elu rohkem.

Sama ei saa öelda koduaia kohta, kus hommikuti ja õhtuti näeb ja kuuleb kõiksugu linnukesi küll õunapuude otsas, tikripõõsas või peenarde vahel. Jooginõu õunapuu all on palavaga pidevas kasutuses.

Ühel õhtupoolikul, kui läksin kasvuhoonest tomateid tooma, sain pasknääri peos hoida. Sellist võimalust ei tule tõenäoliselt enam kunagi. Nimelt kuulsin tomatipõõsa taga raamil krabistamist ja seal oli pasknäär. Ilmselt noorlind. Võtsin linnukese pihku, tema aga surus mu sõrme oma noka vahele ja pigistas kuis jõudis. Lahti lasi alles siis, kui õue jõudsime ja linnu tiivad vabaks päästsin. Nüüd käivad kahekesi tikripõõsas marju söömas.

Seotud lood:

Orav, keda ma laupäeval nägin, lippas tamme tüve pidi ülespoole, hakkas seal kuivanud oksal krabistama ja mind ülalt kooretükikestega pilduma. Tutvus tehtud ja saanud selgeks, et kahejalgset ülalt pildudes eemale peletada ei õnnestu, kadus loomake kõrgemale ja kadus silmist.

Ma pole veel jõudnud uurida, kas tänavu tammetõrusid on. Alumiste okste küljes neid muidugi ei paista, aga eks orav teab, kuidas kõrgemal lood on. Sarapuupähkli kobaraid olen näinud, aga kas niipalju pähkleid seal peidus on, et kõigile jätkuks, on vara veel öelda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare