Leili metsalood | Metskitse õhtused külaskäigud
Talvel oli tavaline, et pimedas käisid metskitsed, sokk ja kits kahekesi, linnusöökla alla pudenenud seemneid nosimas. Valgetel suveõhtutel tullakse aga aeda magama. Hea turvaline koht, segajaid ja ohustajaid pole. Talvel paistis köögiaknast neile valgus peale ja loomade tulek oli õhtuti oodatud sündmus. Omamoodi tore on neid ka suvisel ajal lähedalt näha.
Naabrikoer oma aias ei tee metskitsedest väljagi ning eks kitsedki on selgeks õppinud, et vana ja suur koer aia taga pole ohtlik, ei haugu ega urise.
Nüüd käib järjekindlalt aias üks metskits, vahel ka kaks, kellest teist nägin vaid korra vilksamisi põõsaste vahel. Võis olla ka kitsetall. Ühel õhtul vaatasin trepilt, et põõsa tagant paistab midagi punakat ning astusin lähemale, et uurida. Siis taipasin, et loom magab, selg maja poole.
Kannatas minu lähenemise peaaegu 10 meetri peale ära, alles siis hüppas püsti ja kalpsas puude vahele. Ilus priske loom oli.
Järgmisel õhtul, kui oli üsna hämaraks tõmbunud, jalutas kits juba aiamaal vagude vahel ja kuna mulle tundus, et peatuse teeb loom just herneste juures, polnud see mulle enam meeltmööda ja astusin lähemale. Lippas minema.
Ma ei imestaks, kui kitsed käivad janu kustutamiseks ka kõrvalhoone taga olevast vihmaveenõust joomas. Lindudele panin õunapuude alla madala ja laia konservikarbi, mis saab õhtuks alati tühjaks ja tuleb uue veega täita.
Järgmisel hommikul on seal nii joojaid kui suplejaid näha, kellest varesed käivad end pestes veega üsna priiskavalt ümber. Läheduses pole ühtki tiiki ega suuremat kraavi, kus kuival ajal vett leiduks. Kuni pole korralikku sadu olnud, pole ka rohul kastet, mis loomade-lindude veevajadust leevendaks.
