Leili metsalood | Metskitsede talv
Metskitsed ei tohi lumme heita, sest karv saab märjaks ning siis ähvardab neid kopsupõletik ja surm.
Kuna ma pole mõnda aega oma kaugematesse metsadesse pääsenud, siis saan vaatlusi teha vaid kohtades, kus lumised teed on lahti lükatud. Pidevalt on ka taevaluugid lahti ja lund tuleb juurde.
Sadas ka sel korral, kui peatusin, et põllul lume alt toitu otsivat metskitsekarja üle lugeda ja läbi tiheda lumesaju paar pilti teha.
Loomi oli põllul kokku kümme, kõik ninali lumme kaevunud. Need loomad ei olnud talumajadest kuigi kaugel ning suuremat metsatukka ka kõrval polnud. On küll üks raiesmik, kus haava- ja kasevõsa leidub, aga lumi on sealgi sügav.
Metsloomade uurijad liigitavad metskitsed talvise käitumise järgi kahte rühma. Ühed elavad alaliselt metsas, kus pungadest või puuvõrsetest toituvad. Teised ööbivad küll metsas, toituma tulevad aga põldudele, kus üritavad taliviljaorast kätte saada. Põllule kogunetakse suurema kambana, metsas liigutakse perekonniti või väiksemate salkadena. Sellised on olnud minu tähelepanekud.
Mõned metskitsed tulevad ööseks taluaedade kõrvale kuusehekkide alla, sest seal on lumekiht õhem ja saab aset tehes maa kergemini paljaks kraapida. Ka minu maja taga kuuskede all on selliseid magamisasemeid.
Loomad käivad õhtuti aknatulede valgel otse ukse ees lindude toidumaja alla pudenenud seemneid otsimas. Nii on see juba mitu talve järjest olnud. Aga eelmisel suvel hakkasid kaks kitse õhtuhämaruse saabudes aiamaal herneste ja maasikatega maiustamas käima. Järelikult on kujunemas ka kolmas liik – aiakitsed.
