Leili metsalood | Mullase metsatee lugu

 (1)

Leili metsalood | Mullase metsatee lugu
Foto: Leili Mihkelson

Mainisin eelmisel aastal ühele külamehele, kel kolhoosiajast veel DT-tüüpi linttraktor koos buldooseriteraga alles, et kui tal vahel mahti ja maapind kuivem, ehk tasandaks minu metsa ääres ühe pinnasetee siledamaks.

Olin selle jutu peaaegu unustanud, kuni sel nädalal metsas käies nägin, et metsatee oli sile nagu asfalt. Selline pole see minu mäletamist mööda kunagi varem olnud.

Pean selgitama ka, miks see metsatee üldse tasandamist vajas. Ega tegelikult väga ei vajanudki, sest masinaid sinna teadaolevalt minemas pole. Pigem ikka silmailu ja sisemise rahulolu pärast.

Külamees kasutab ka oma metsa minemiseks vahel sama rada ja edasi üle põlluserva. Eelmisel talvel küsis üks metsafirma luba sealtkaudu materjali väljaveoks. Ehkki külma oli tol korral napilt, sõitis laiade kummidega vedajatraktor mitut jälge ega tekitanud olulisi rööpaid. Minu enda metsatööd jäid 18 aasta tagusesse aega ja kuna vahepeal tekkis sinna kaitsealuse liigi elupaik, siis hulk aastaid pole ma ise seal raiunud, materjali vedanud ega ka teed kasutanud.

Kuna metsafirma tegi oma raied kõigil eraldistel korraga ära, siis mitme aastakümne jooksul pole masinatel sinna enam asja. Metsaistutaja istutas kevadel taimed samuti lankidele ära ja järgmine kord tuleb juba võsalõikuriga. Kui selleks ajaks pinnasetee rohtub, võib koguni autoga metsa sõita.

Külamees buldooseriga leidis nüüd sobiva aja, mil kuu aega pole vihma tulnud ning lohud ja lombid ammu kuivanud. Tahtsin teda tänama minna, aga pere oli kodust ära. Lähen uuesti. On hea teada, et külakogukonnas leidub inimesi, kes on valmis appi tulema.

Tasaseks lihvitud mullane tee jääb nüüd ootama, mil rohttaimed juurduvad ja pinnase kandvaks muudavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare