Leili metsalood | Must madu teel
Kokku sattudes meil rästikuga rääkimisest või tema peale karjumisest, nagu me mõnd muud looma vahel eemale peletame, tolku pole. Rästikul pole väliskõrvu ja õhust kostvaid helisid nad lihtsalt ei kuule. Küll aga jõuavad helid nendeni maa kaudu, kui keha puutub kokku müra või vibratsiooniga, nagu sammud, kepiga vastu maad toksimine või masinamürin. Vastu eredat päikesevalgust polevat ka nägemine rästikutel kõige terasem.
Ometi käib enamikul meist kerge võbin kehast läbi, kui suhteliselt abitu (jalutu, kurdi jne) rästikuga kokku satume. Minul oli nooremast peast lausa paaniline hirm nende roomajate ees. Võimalik, et see pärines lapsepõlvest, kui metsmaasikaid korjates rästik sõrmede vahelt läbi roomas. Siis keelati mul edaspidi selle kiviaia juures suvel käimine ära, sest seal elavad mürgiste hammastega ussid, kes võivad hammustada ja inimene võib ära surra.
Napilt oleksin metsast tulles temast autoga üle sõitnud, aga mingi varasemast ajast pärit harjumus sunnib selles kurvis hoo maha võtma ja sealset teepinda jälgima. Selles kohas oli aastate eest pidevalt rästikuid.
Nüüd on kõrval asuv endine metsistunud rohumaa üles küntud, pajupõõsad maha raiutud ja üle tee kivihunniku juurde tekkinud väike raiesmik. Ja saingi teada, et rästikud pole päriselt kadunud.
Kirjandusest loen, et emastel rästikutel on silmaiiris helepruun, isastel punane. Fotolt ei saagi aru, kumb värv sellel roomajal silmast paistab.
Arvatakse, et emased rästikud on pruunikad tumepruuni siksakiga, musta siksakiga hallid aga isased. Mustadel rästikutel siksak puudub ja arvatakse, et kuna mustad on kasvult suuremad, siis küllap nad on emased.
Käes on juba september ja sooja päevaaega jääb järjest vähemaks. Rästikud tulevad raiesmikes soojadele mätastele või kruusateedele viimast päikesevanni võtma.
Kui inimese ja rästiku rajad peaksid ristuma, püüdkem hirmust üle olla ja väiksemale liiga tegemata oma teed minna.
