Puud võivad aja jooksul tuules murduda või raiesse minna, kuid kivid, mida inimene paigalt nihutada ei suuda, jäävad. Nii saabki võrrelda aastate jooksul nii looduses kui inimtegevusega tekkinud muutusi.

Piltidelt paistabki, et seal kasvanud lepik kasvas suureks ja et tema kõrvale rajatud kuusenoorendik rohkem valgust ja mullarammu saaks, jõudis kätte aeg lepad küttepuudeks raiuda. See sai tehtud aasta tagasi. Suve jooksul sinna kasvanud lepavõsa lõikasin eelmisel nädalal maha.

Edaspidi selgub, kas tasub peale tungival saarevõsal seal kasvada lasta. Teada on, et saarepuid kimbutavad haigused ja paljud neist hukkuvad noores eas.

Metsaga on täpselt samamoodi kui pereliikmetega. Lapsed sünnivad ja kasvavad suureks, vanad elavad ja surevad. Inimene istutab noori puid, hoolitseb nende eest ja kui aeg saab täis, raiuvad tema lapsed või lapselapsed küpseks saanud metsa maha. Seejärel algab uus ring otsast peale.

Inimestel on kas albumites või arvutis lugematu arv fotosid oma lastest ja nende kasvamisest, mida aastaid hiljem heldimusega vaadatakse. Kaasaegsete võimaluste juures võiks sedasama teha ka oma metsa kasvamisest või surmast.

Me ei ela siin maailmas üksi ja ainult iseendale – nii oleks liiga tühine. Ikka tahaksime, et meie siinolemisest mõni märk ajale ja järeltulijatele maha jääks.

Kõige pikema ajamõjuga on istutada puid, kasvatada metsa. Puud ja mets on maaga seotud. Maa aga on muld, mis kasvatab puid ja vilja ning toidab. Kui inimene ehitab maja, teeb ta seda oma kodu rajamiseks.

Kokkuvõttes tähendabki maa koos metsa ja sinna juurde kuuluva kodumajaga eestlase jaoks pühamast püha mõistet - kodumaa.