Leili metsalood | Nurmkanu talveks järel vaid kolm

 (2)

Leili metsalood | Nurmkanu talveks järel vaid kolm
Foto: Leili Mihkelson

Kasinaks on jäänud see nurmkanade salk, kes mullu talvel rohkem kui kümnekesi samal põllul lumme „vagusid kündsid“. Tol korral ei suutnud nende täpset arvu kindlaks tehagi, osa oli lume all.

Sel talvel olen samal põllul ikka silma peal hoidnud, kuid enamasti pole seal kedagi. Alles nüüd, kui lund veidi juurde tuli, ilmusid põldpüüd ehk uuema nimega nurmkanad taas samale põllule toitu otsima. Nokivad teise aasta kultuuriheina põllul lume alt rohelisi liblesid. Kahjuks ongi linde järel vaid kolm.

Ma ei tea, kus nad öö mööda saadavad. Võin vaid oletada, et ehk põllu kõrval mahajäetud taluhooneid ümbritsevate põõsaste all, kus kuluheina sees peaks varjulisi kohti ka nurmkanadele leiduma.

Vaenlasi on nurmkandel üksjagu. Esiteks rebased, kes hea õnne korral suudavad lumes tukkuvatele lindude lähedale hiilida. Teiseks kindlasti kanakull, kel pole mingi kunst salk põllult lendu ajada ja seejärel pundist mõni ära napsata. Tavaliselt on nurmkanad siiski ülimalt ettevaatlikud ja keegi salgas peab valvet. Rebase eest päästab lendutõusmine, kulli eest mitte.

Kui farmide juures polnud veel moodsaid söödahoidlaid, oli nurmkanadel toidu saamine kergem. Ikka pudenes väljas heinapallide või silorullide hunnikust midagi söödavat lumele maha. Eriti hea aeg oli, kui muljutud viljaga täidetud kiletorul ots lahti võeti ja sisu lauta hakati viima. Siis pudenes toitu kõigile lindudele, ka nurmkanadele ja ühel aastal isegi farmi juures terve talve üle elanud sookurele.

Praegu on väiksemaid farme väga vähe alles ja suurfarmide juurde ehitatud kinnistes söödahoidlates nähakse küll tuvisid ja väikseid värvulisi, kuid ettevaatlikud nurmkanad sinna tõenäoliselt sisse minna ei julge. Seega tuleb neil jätkuvalt omal käel looduses hakkama saada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare