Ma ei tea, kus nad öö mööda saadavad. Võin vaid oletada, et ehk põllu kõrval mahajäetud taluhooneid ümbritsevate põõsaste all, kus kuluheina sees peaks varjulisi kohti ka nurmkanadele leiduma.

Vaenlasi on nurmkandel üksjagu. Esiteks rebased, kes hea õnne korral suudavad lumes tukkuvatele lindude lähedale hiilida. Teiseks kindlasti kanakull, kel pole mingi kunst salk põllult lendu ajada ja seejärel pundist mõni ära napsata. Tavaliselt on nurmkanad siiski ülimalt ettevaatlikud ja keegi salgas peab valvet. Rebase eest päästab lendutõusmine, kulli eest mitte.

Kui farmide juures polnud veel moodsaid söödahoidlaid, oli nurmkanadel toidu saamine kergem. Ikka pudenes väljas heinapallide või silorullide hunnikust midagi söödavat lumele maha. Eriti hea aeg oli, kui muljutud viljaga täidetud kiletorul ots lahti võeti ja sisu lauta hakati viima. Siis pudenes toitu kõigile lindudele, ka nurmkanadele ja ühel aastal isegi farmi juures terve talve üle elanud sookurele.

Praegu on väiksemaid farme väga vähe alles ja suurfarmide juurde ehitatud kinnistes söödahoidlates nähakse küll tuvisid ja väikseid värvulisi, kuid ettevaatlikud nurmkanad sinna tõenäoliselt sisse minna ei julge. Seega tuleb neil jätkuvalt omal käel looduses hakkama saada.