Ilmateade ähvardas öökülmaga ja seepärast otsustasin vihmasajule vaatamata ikkagi tiiru seenemetsa teha, et lehter-kukeseeni otsida. Kümmekond päeva tagasi käisin samblases kuusikus, kuhu nad igal sügisel viimaste seentena ilmuvad, eelluuret tegemas. Tookord neid veel polnud. Nüüd aga juba oli.

Lehter-kukeseened kasvavad kogumitena ning neid korjates lõikan seeni nagu vanasti sirbiga rukist lõigati. Ühe käega hoian kobarat peos ja teises käes oleva noaga lõikan jalad läbi. Seened olid küll üsna väikesed, kuid kui öökülm nad ära võtab, vajuvad needki samblale kokku. Kodus tegin võis praetud lehter-kukeseentest soojalt söömiseks natuke rõõsa koorega sousti, suurema koguse aga marineerisin mahedas marinaadis ja panin purkidesse. Talvel ilusad lauale panna, pikad kollased jalad ja väiksed pruunikad kübarad.

Tagasiteel küla vahelt läbi sõites nautisin maastiku ilu: ühel pool suur roheline talirapsipõld, teiselpool teed sama roheline talinisuoras ja kõrval must küntud maatükk. Taamal aga tumeroheline kuusik, kollased kased, punetavad haavad ning talude juures rohekaspruuniks tõmbuvate lehtedega tammed ja leekivpunased vahtrad.