Leili metsalood | Päevatõus kui põletav leek

Külm hommik ja leegina punav päikesetõus tekitavad looduses kontrasti, millele mängib kaasa rabalaugastelt kerkiv udu. Peagi on see möödas, päike saab võimu enda kätte, soojendab maad, udu hajub ja uus päev võib alata.

Selliste hommikute pärast tasub poole öö ajal üles tõusta ja olla kohal. Need on Eestimaa suve kaunimad hetked, mis kingitakse meile tänuks kannatlikkuse eest elada üle hallid ja vihmased sügispäevad ning pikk ja pime talveaeg.

Selle loo kirjutamise eel lugesin uudist ja vaatasin pilte järjekordsest metsapõlengust Eestis. Ka puude tagant paistev päikesetõus võib pilti vaadates meenutada tulekahju. Nii punane ja valus vaadata, ometi turvaline ja ootust täis.

Eestlasele sobib omaette olemine ja vaikuse kuulamine. Küllap selle kogemiseks käiaksegi metsas ja rabas. Et meie olemust paremini mõista, võiksime ka oma kaugelt tulnud külalised taolistele käikudele kaasa võtta.

Lõuna poolt või suurlinnadest tulnutele võib see olla eneseületamist nõudev, samas tagantjärele mõeldes meenutavad nad neid hetki kui midagi erilist ning kogevad puude ja maa usku eestlase omapära.