Leili metsalood | Rammestav suvekuumus

Kolmekümne kanti kiskuv suvekuumus ja tuuletu ilm pole meie mail just tavapärased ning neile lisanduv põud ei meelita praegu füüsilist pingutust nõudvaid töid ette võtma. Kuumus nüristab vaimu ega soodusta mõtlemist, seepärast ei edene ka kirjatöö.

Maa januneb vihma järele. Mõned juhuslikud pilved võivad korraks tolmu kinni panevaid piisku küll poetada, ei rohkemat.

Kuldnokaparved kogunevad juba traatidele ja valge-toonekurgede pojad on kohe-kohe valmis pesalt lendu tõusma. Metsas jääb linnuhääli järjest vähemaks ja vaid hommikuti läheb elu korraks käima, et päeva tõustes uuesti vaibuda.

Suvi ja hapukurgihooaeg võimutsevad. Maasikad on asendunud vaarikate ja valmivate tomatitega, õuntest lookas oksad poetavad ubinaid maha, sest puud on janus.

Keset nisupõldu on puhkamiseks jahedama koha leidnud metskits. Kõrred on sel aastal madalad ja nende vahel saab ümbrusest parema ülevaate kui kõrge rohu sees lamades.

Minu koduaia metskits pole mõnda aega enam peenarde vahel käinud, sest maasikaaeg sai läbi. Küllap leidis kusagil uue ja parema koha.