Need on rajad, kuhu autoga ei pääse, tuleb jalgsi astuda. Algavad nad enamasti mõne kitsa jalgsilla juurest, keerutavad noorendike vahel, kulgevad piki metsasihti ja kraavikaldaid, teevad ringi jõeaasal ning jõuavad alguspunkti tagasi. Kasutan omaniidetud radasid loodusvaatlusteks, aga ka metsakultuuride juurde pääsemiseks, kui hooldamisaeg tulekul. Neil käikudel on hea mõneks ajaks kusagile puhkama istuda ja lihtsalt olla, kuulata, vaadata ja mõtiskleda. See on väärt aeg iseendaga, tänapäeval öeldakse, et kvaliteetaeg.

Enne sügisese jahihooaja algust on laiu rohtunud metsasihte ka jahimehed masinaga niitmas käinud. Kui noorem olin ja jõudu rohkem, niitsin neid käsitsi. Nüüd pigem hoian jõudu hädavajalike kultuurihooldustööde jaoks. Ka selle suve lõpus, kui ilmad niiskemaks ja jahedamaks lähevad, pean jälle olema valmis kuusetaimede vahelt pika rohu ja tärganud võsa niitmiseks.

Niidan käsitsi, ketaslõikur traksidega seljas. Varem kasutasin kunagisel taluõuel ka trimmerdamist, nüüd olen sellisest „suve jooksul mitu korda nulliga maha“ meetodist loobunud.

Tänu käidavatele radadele leidsin kodumetsast üles lõhnava ööviiuli ehk kahelehise käokeele. Teadsin neid varem seal kasvavat, kuid paaril viimasel aastal polnud enam näinud. Nüüd leidsin need lõhnavad orhideed endise kasvukoha lähedalt. Õisi oli seal vaid kolm, aga avastamisrõõmu topelt.

Ainuüksi selliste väikeste asjade pärast tasub lahtisi silmi metsaradadel ringi liikuda. Vahel on kahju, et pole võimalik eemal elavatele lastele kõiki leide kohe kätte näidata, et nad tulevikus oskaksid samu asju märgata ja hoida. Nii paraku selles elus on, et igaüks peab oma avastused ise tegema. Minulgi polnud peale lapsepõlvemälestuste kedagi kodumetsas juhendamas või nõu andmas.