Oma vanaisa ma ei mäleta, sest ta suri, kui olin natuke üle aasta vana. Vanaema elas kauem ja lahkus, kui olin 10-aastane. Mäletan temaga kudumistelgede taga soa tõmbamist ja käärpuude pööramist ning talveõhtul ahjulõukal vanaema põlvel kiikudes vanade laulude õppimist.

Jüri Ehrenpreis oli omal ajal võtnud eesmärgiks pildistada rändrahne ning tänu kividele on tema fotodele jäänud ka taluhooneid, maastikke ja palju kohalikke inimesi.

Käisin selle aasta jaanuari lõpus sünnikodu põllul sedasama Titekivi pildistamas. Endisega võrreldes on muutunud see, et kivi kõrval seisab nüüd elektripost ja tagaplaanil varem paistnud talumaja enam pole, see hävis umbes 40 aastat tagasi tules. Lapsena käisime seal vahel külas ja mäletan, et just selline see meie kodule lähim talumaja ka välja nägi.

Saja-aastast Eestit ja siinset rahvast jäädvustab praegu loendamatu arv inimesi, nii profifotograafe kui asjaarmastajaid. Järgmise saja aasta pärast on meil olemas tohutu pildivaramu. Kogugem ja säilitagem siis võimalikult palju pilte ja lugusid Eesti maastikest ja inimestest. Iga pere lugu on osake riigi ajaloost.

Hoidkem oma vaba ja kaunist sünnimaad. Õnne ja pikka iga Eestile!