Pühapäeval seadsin sammud teise metsa, umbes 50 aastasesse kuusikusse, mida pean puravike võlumetsaks ja hoian oma teada. Õigel seenelisel peavadki olema oma salakohad. Sügise edenedes puravikud kaovad ning asemele ilmuvad haavariisikad ja veel hiljem lehter-kukeseened. Neid viimaseid pean harilikust kukeseenest maitsvamaks. Lisaks leidub selles metsas pihkast liimikut, mis on vaatamata kübara limasele nahale väga hea söögiseen.

Aastakümneid seenemetsades käinud inimesena märkan, et sellist hulka seenelisi-marjulisi kui oli nõukaajal, praegu enam metsas ei näe. Või vähemalt siinkandis. Ometi on peaaegu igas peres auto, et saaks sõita kuhu tahes, kuid arvatavasti on lihtsalt vähenenud huvi metsaandide vastu. Teine põhjus võib peituda ka võimalustes kogu toidukraam, sh ka seeni (šampinjone) kauplustest osta.

Seenekorjamise harjumus kandub edasi perekonna kaudu. Need, kes on tänaseks vanemad kui 40 aastat, mäletavad kindlasti aegu, kui tuli talveks metsast või rabast täiendavaid toiduvarusid koguda. Poest lihtsalt ei olnud midagi saada. Vanemad võtsid lapsed metsa kaasa ja nii õppisid ka noored söögiseeni tundma. Enamasti jätkab see põlvkond seenel käimist tänaseni.

Erinevalt linnaeestlastest pole koriluse traditsioon kadunud vene peredes. Venelane juba oskab seentest kõiksugu hõrgutisi valmistada. Ka minu kadunud onunaine oli pärit Moskva külje alt maalt ja oi-kui häid hapendatud seeni tema omal ajal tegi! Oma ugrimugri juurtega sarnaneme olemuselt pigem venelasele kui seenekaugele eurooplasele. Nii et – metsa seenele!