Leili metsalood | Siit metsast ei tohi võtta ühtki pirrutikku
Lühendatult nimetatakse tulundusmetsades paiknevaid vääriselupaikasid VEPideks. Kolme VEPi all on mul üle 9 hektari metsamaad ja see on vabatahtlikult võetud kohustus neid metsaosi mitte majandada ning võimalus jälgida looduslikke protsesse puutumatuna seisvas metsas. Kahel pildil ongi paar vaadet minu metsas paiknevale VEPile.
Iseenesest on see huvitav võimalus, samas ka kohustus, mille talumise eest on kogu perioodi vältel ette nähtud kord aastas makstav rahaline hüvitis. Ei saa mainimata jätta, et mõni aasta pärast lepingu sõlmimist leidis riigi maksuamet vajaliku olevat see hüvitis ka tulumaksuga maksustada. Lepingu sõlmimise ajal 2007.a. sellist märget lisatud ei olnud, maks tuli hiljem. Ja seda peetakse enne kontole laekumist hüvitiselt siiamaani kinni.
Inimesi on erinevaid. Mõni viskab esivanemate kirstud ja kapid kohe tulle, ehitab uue küprokmaja, värvib kõik valgeks ning on oma steriilses elupaigas õnnelik. Metsaomanikke on samuti erinevaid. Kellele meeldib korrastatud ja sirgetes ridades mets, mida aegajalt saab maha võtta ja rahaks teha, mõni aga tahab säilitada ka vanu ja surnud puid, et saaks jälgida, kuidas seened ja satikad seal toimetavad. Vaba maa ja vaba voli oma kinnisvara ja metsaga toimetada nagu keegi õigeks peab.
Füüsilisest isikust metsaomanike jaoks on VEPi lepingu sõlmimine vabatahtlik, juriidiliste isikute ja RMK hallatavas riigimetsas aga kohustuslik. Majandustegevust metsas piirab leping ühtmoodi. Metsaregistris, kuhu on kantud metsakorraldaja inventeerimisandmed, on eraldistel, kus paikneb VEP, nähtav sellekohane märge, kui just omanik pole selle avalikustamist ära keelanud.
