Leili metsalood | Soojust õhkav sammal


Leili metsalood | Soojust õhkav sammal
Foto: Leili Mihkelson

Kas teate, kui soe on palumetsa sammal pärast augustivihma?

Põlvitasin pilti tehes vihmast märjal samblal ja tundsin, kuidas maapind ja sammal lausa õhkasid sooja. Püksipõlved said küll märjaks, aga see niiskus tundus mõnusalt soe nagu oleks liigestele kompress pandud.

Sain metsast kosutava elamuse. Hoovihma hood olid puud ja sambla tolmust puhtaks pesnud ja kõrbenud maa õhkas sooja. Oli tahtmine end niiskele samblale siruli visata ja läbi puulatvade vaadata taevas liikuvaid pilvi. Nagu lapsepõlves.

Olin alateadlikult vältinud kuumal ajal kuivas männimetsas käimist, kus loodus ise justkui hoiataks – ära praegu tule, las enne vihm niisutab kuiva sammalt ja peseb maa puhtaks! Nüüd jõudiski kätte see päev, mil anti luba korraks vanu kohti külastama minna.

Teab mitmekümnendat korda elus viisid sammud mind künkanõlvale, kus tean kasvavat põdrasamblikku, krõbisevat ja pitsilist. Pistan mõnikord tükikese suhu – maitseb hästi. Aga veelgi ilusam on ta silmale vaatamiseks.

Vihmase aja suvelõpul võib sealkandis seenekorvi täis korjata, praegu polnud ühtki seenehakatist. Küll aga paistis männinoorendiku ääres kändude ümber punetavaid pohli.

Nelja-viiekümne aasta tagusest ajast mäletan nädalalõppe, kui linnast tädi Leida nädalavahetuseks maale tuli ja ilmtingimata käisime ka metsas või rabas midagi korjamas. Algul mootorrattaga ja hiljem, kui kannatas ka poisid metsa kaasa võtta, juba Žiguliga.

Tol ajal oli riigimets (millest ka siinse loo pildid ja jutt) nädalavahetustel marjulisi või seenelisi täis. Metsast toodi noil aegadel lauale ja keldrisse oluline toidulisa. Praegu on esiplaanile tõusnud metsast lõigatavast puidust saadav majanduslik tulu ja metsa kõrvalkasutus, sealhulgas ka korilus, on endiste aegadega võrreldes vähenenud.

Foto: Leili Mihkelson

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare