Mõned aastad tagasi kirjutasin siin blogis, kuidas see mees raius esimese rinde suured kased sedaviisi välja, et teise rinde noored kuused kõik terveks jäid. Tol korral tegin sellest kohast ka pildi ja arutlesin, kuidas talumees oma metsa püsimetsana oskab majandada. Ikka ainult talvel, mootorsaega, käsitsi. Välja veab oma traktoriga ja ainult siis, kui maapind on külmunud.

Meie ühine piirisiht on kolmveerandi aastast üks mudamülgas, seepärast passib mees külma tuleku ära, paneb kolhoosiajast päranduseks saadud buldooseriteraga vanale DT traktorile hääled sisse ja hakkab külmuvat maad siluma. Kui siht juba ka ratastraktorit kandma hakkab, siis läheb metsa puudele järele.

Eilsel käigul sammusin piki sedasama tasaseks silutud ja kõvaks külmunud piirisihti, millega tegin kolmveerandile oma metsale ringi väljastpoolt peale. Värskeid traktorijälgi viimati sadanud lumel polnud - ju oli selle aasta puudetegu lõppenud. Ja siis jõudsin välja samasse kohta, kus too mees oma raievõtetega vanast kaasikust noore kuusiku tegi ja millest tookord kirjutasin. Nendest kuuskedest siin nüüd värske pilt.

Võib ju arutleda, et looduslikult kasvanud kuused pole kõik ühevanused nagu langile istutatud puupõllult enamasti paistab. Hoopis olulisem tundub olevat see talupojatarkus, mida rakendades saab talumetsa püsimetsana majandada. Küllap tegid nii ka minu kodutalu esiisad, kui nad metsa lõikasid, et hooneid sättida, lauta ja karjaaedu ehitada. Metsa ei olnud talus nii palju kui põldu ja karjamaid, metsast saadi palju talueluks vajalikku, seda hoiti ja korraga lagedaks ei raiutud. Maal valitses alalhoidlikkus ja talupojatarkus.