On veebruari lõpp. Päev on pikem ja valgust rohkem. Külmakraadid pole järele andnud, ometi on talve selgroog murdumas ja elu metsa tagasi tulemas.

Suur-kirjurähn on meil rähnidest kõige arvukam, kelle elupaikadeks on kuuse-enamusega vanad segametsad, kus leidub ka piisavalt pesaõõnsusteks sobivaid vanu haabu. Haavaõõnsusi raiuvad peamiselt musträhnid, kes pesitsevad seal ainult ühe aasta, et järgmisel kevadel uuele puule jälle uus õõnsus raiuda. See töö võtab neil rohkem kui kümme päeva, olen jälginud.

Musträhni vanu õõnsusi kasutavad järgmistel aastatel kas suur-kirjurähnid või sobiva keskkonna olemasolul ka lendoravad. Viimased on meil erilise kaitse alla võetud, sest arvukus on langenud kriitilise piirini.

Esmaspäeva õhtul oli ETV-s „lendoravasõjaks“ nimetatud dokumentaalsaade Ida-Viru metsaomanikest ja nende probleemidest seoses lendorava püsielupaikade loomisega erametsades. Järjest haruldasemaks muutuva lendorava kaitse on mõistetav, kuid eraomanik ei peaks sellest tulenevaid piiranguid üksinda taluma. Kuni riik pole lahendanud omanikule tekitatud majandusliku kahju väärilist hüvitamist, kütab see maaomanikes üles vaenu tolle väikese ja haruldase loomakese vastu.

Öeldakse, et looma pole keegi näinud, teadmata, et lendorav liigubki ainult öösiti. Kuni lahendust alles otsitakse, ei saa olla kindel, et lendorav piisavalt kaitstud oleks ning meie metsadest, selle loomakese kõige läänepoolsemalt levialalt, lõplikult ei kaoks.