Leili metsalood | Üitsainus Mulgimaa

Mitmeid uhkeid metsi, ilusaid põllumaid ja hoolitsetud talukohti saab näha, kui Eestimaal ringi liikuda. Järjekordne metsanduslik õppepäev tõi mind Mulgimaa metsa.

Ühinenud Metsaomanikud korraldavad aegajalt õppepäevi ja sellistest, kus metsade loodusväärtustest räägitakse, võtan ka mina jõudumööda osa. Peamiselt kaitsealadel sellist puutumatuna seisnud metsa näha õnnestubki.

Päeva esimene pool möödus Heimtali külje all vanas salumetsas, kus vähemalt viimase poolsajandi jooksul pole inimkäsi sealset kooslust muutnud. Kuhu surev puu kukub, sinna ta ka kõdunema jääb. Surnud tüvede lagundamise eest hoolitseb loodus ise – seened, putukad ja bakterid. Peaaegu igal saarel, tammel või vanal haavapuul leidub samblaid, samblikke või seeni, kellega tasub tutvust teha. Ja mis eriline lõhn vihmajärgselt niiske metsakõduga nõlvadel!

Järgmise retke tegime Loodi kandis ja taas kaitsealuse metsa radadel. Kooslus oli seal teistsugune, valdavaks puuliigiks mänd ja kuusk. Metsarada lookles piki nõlvakut üles-alla, nagu mägede ja orgudega Mulgimaale iseloomulik.

Ühel hetkel kostis eestpoolt imetlushüüd – keegi oli märganud suurt kobarseent. Peagi sai ka seeneliik määratud ja selleks oli üpris haruldane naba-kobartorik. Kasvas see puuseen sarapuupõõsa kõrval lamavatel kõdunenud ja samblaga kaetud puunottidel. Tema kõrval oli laiali vajunud kuhil teise samasuguse seenekübara lagunevate jäänustega.

Nabatorik on küll Punase Raamatu liik, kuid teadaolevalt pole teda jõutud Eestis kaitsealuste seeneliikide nimekirja veel kanda. Seda torikseent esineb lihtsalt üliharva ja sedagi lühikese perioodi vältel suve lõpus, mistõttu satuvad vaid vähesed inimesed seent nägema ja uurima.

Mulgimaa metsas peetud õppepäevast osavõtnutel oli õnn nabatorikut oma silmaga näha ja käega katsuda. Mine tea, kas edaspidi seda enam juhtubki.